|
|
Isehakanud Islandi-anastaja
Askur Alas , 12/2009
KOERAPÄEVADE KUNINGAS JÖRGENSEN 200:
“Käesolevaga kuulutan Islandi vabaks igasugusest Taani võimust. Jörgen Jörgensen, Kogu Islandi Kaitsja ning Maa ja Mere Ülemvalitseja.” Sellise teate laskis taani seikleja Jörgen Jörgensen (1780–1841) Reykjavikis välja kuulutada 1809. aasta juunis – ümmarguselt 200 aastat tagasi. Askur Alas viib lugeja põhjamaisesse minevikku. |
Taani kuninga asevalitseja Islandil ja Reykjaviki magistraadi hullumeelse nahaalsusega kongi kinni pannud 29-aastane noormees muutus Islandi isevalitsejaks ligi kaheks kuuks, enne kui keegi suutis midagi ette võtta. Jörgen Jörgenseni mahavõtjateks olid üllatuslikult mitte taanlased, vaid inglased, kelle teenistuses ta oli olnud. Nad ehmatasid lihtsalt Briti krooniga kooskõlastamata võõrriigi vallutamisest ära. Sellegipoolest jõudis Jörgensen 25. juunist kuni 22. augustini saare isehakanud ülemvalitseja olla.
Eks sääraseid lugusid on teisigi teada, aga kardetavasti ei küüni nad Jörgenseni tasemele. Meile lähima näitena võib tuua Naissaare bolševikud, kes saarel 1917. aasta detsembris lühikeseks ajaks iseseisva nõukogude vabariigi välja kuulutasid (vt Juku-Kalle Raid: “Naissaare nõukogude vabariik – 92 aastat”, Keskus dets. 2008). Need tegelased olid Jörgenseni kõrval poisikesed, sest see mees anastas praktiliselt üksipäini mitte ühe pisisaare, vaid Eestist ligi kolm korda suurema saarelahmaka, mis pealegi kuulus Taani-Norra kuningriigi koosseisu.
Kuidas sai see ometi sündida?
Jörgen Jörgensen sündis Taanis kuninga kellassepa pojana. Kuna poisil polnud kooliskäimise vastu suuremat huvi, saatis isa ta merele. 15-aastaselt võeti ta Briti kaubalaevadele jungaks ja 20-aastaselt, 1800. aastal, oli ta tehtud meremees. Ta liitus Briti mereväega ja teenis sõjalaevadel. Hiljem kündis ta merd uurimis- ja kaubalaevadel, mis purjetasid Austraaliasse. Näiteks oli ta esimene tüürimees laeval nimega Lady Nelson, mis viis vange Inglismaalt Austraaliasse ja kaardistas Austraalia rannikut. Nii rändas ta mööda maailmameresid kuni 1806. aasta suveni, mil ta jäi Londonisse pidama. Seal sai noor maailmarändur tuttavaks Sir Joseph Banksiga, kes oli osa võtnud kapten James Cooki ümbermaailma-ekspeditsioonist.
Enne oma Islandi-reisi läks Jörgen tagasi kodulinna Kopenhaagenisse, mida ta polnud teismeliseeast saati näinud. Ta väljendas igal võimalusel oma põlgust Taani vastu ning imetles ja kaitses kõike britilikku. See oli tema kaasmaalastele muidugi vastumeelne, eriti just sellepärast, et samal ajal, 1807. aastal ründasid Briti laevad Kopenhaagenit ja vallutasid linna pärast kolmenädalast piiramist.
Kaheksa kuud hiljem võttis Jörgensen ette reisi Islandile, eesmärgiga osta odavalt loomarasva seebivalmistamiseks. Ta oli eelmainit söör Banksi kaudu tutvunud ekstsentrilise seebitöösturi Samuel Phelpsiga ja luuletas tollele, et tal on Islandiga sidemeid. Ekspeditsiooni juhiks määrati keegi härra Savignac ja Jörgensen võeti reisile kaasa tõlgina. Islandil keelas Taani kuninga asevalitseja krahv Frederik Christopher Trampe neil igasuguse kauplemise, sest seal valitses siis Taani kaubandusmonopol. See tähendas islandlaste jaoks ülimas vaesuses virelemist, sest Islandil tuleb suurem osa tarbekaupasid sisse tuua. Savignac ja Jörgensen purjetasid pika ninaga tagasi. Meenutagem, et selline laevareis võttis tollal, eriti talvisel ajal, kaua aega – Liverpoolist purjetati välja 1808. aasta detsembris, tagasi jõuti aprillis.
Riigikukutamise põhjus: taanlane teeb inglastele tünga
Nüüd hakati pidama uue reisi plaani. Seekord tuli seebitööstur Phelps isiklikult kaasa. Tal oli kuninga soosiku sir Banksi ja isegi Briti merendus- ja kaubandusvalitsuse toetus. Phelps laenas Jörgensenile 1000 naela, et vahepeal hasartmängusõltlaseks muutunud mees (hiljem see ta hukutaski) saaks end võlgadest vabaks osta. Laevaga Margaret & Anne purjetati Inglismaalt välja 3. juunil 1809. Suvel läks purjetamine kergemini ja juba 21. juunil jõuti Reykjaviki sadamasse.
Ent uuesti taipasid britid ja Jörgensen, et neid on ninapidi veetud ja nad on juba teist korda asja eest, teist taga Islandile justkui lõbureisile purjetanud. Nii nad seda asja enam jätta ei tahtnud. Just nõnda – peamiselt taanlaste arrogantsist tingitud isiklikust solvangust – algas kuulus “revolutsioon” ja Islandi “anastamine”.
Just Jörgensen veenis Phelpsi, et on suuteline olukorra nende kasuks pöörama. Pühapäeval, 25. juunil võeti Jörgenseni eestvedamisel tolvanist krahv Trampe kinni ja pandi Margaret & Anne’i pardale luku taha.
Järgmisel päeval pärast valitseja vangistamist avastasid Reykjaviki elanikud linnast (Reykjavik oli äsja, 1803. aastal, linna õigused saanud) kaks kuulutust, millel oli Jörgenseni allkiri.
Esimene kandis kõrgelennulist pealkirja “Proclamation” ja koosnes 11 punktist. Sisuliselt olid need omamoodi komandanditunni käsulauad: Taani võimu ametnikud määrati surmanuhtluse ähvardusel koduaresti, kõigil kästi relvad loovutada ja muidu rahulikud olla, reeglite rikkujatest teatajatele lubati vaevatasu, rikkujad ise lubati kahe tunni jooksul pärast süüdi mõistmist maha lasta. Islandlaste ja taanlaste seas valitses ekslik arusaam, mida Jörgensen ja Phelps muidugi toitsid, et vastupanu on mõttetu, sest neil on Briti võimude toetus.
Muide, Reykjavikis pidas tol ajal korda vaid kaks politseinikku, kes uue võimu poole üle läksid ja oma endise bossi kongi aitasid toimetada.
Jörgenseni järgmine teadaanne koosnes 20 punktist, millest esimesega kuulutas ta Islandi “Taani võimust priiks ja sõltumatuks”. Nii oli taanlase enda käe läbi sündinud Islandi esimene iseseisvusdeklaratsioon … Taanist. Lisaks vabastas ta islandlased maksuvõlgadest ja tõstis vaimulikele makstavaid rahasid ning lubas kõigile odavaid toiduaineid ja rahu.
Riigikaitse eest hoolitses seebikaupmees Phelps, kes lasi ehitada Reykjavikki fordi. Seal oli ette nähtud kohad kuue kahuri jaoks. Kindluse peal lehvis Islandi lipp, mille multiandekas Jörgensen oli äsja välja nuputanud: kolm lapikut valget turska sinisel taustal. See oli ühtlasi esimene Islandi lipp.
Jörgensen ratsutas koos oma kaheksa ihukaitsjaga, kellele ta lasi spetsiaalsed “vabariigi” mundrid õmmelda, mööda Islandit, külastades talusid ja kohalikke võimumehi. Mõned tagandas ta ametist, teisi edutas.
Uue Islandi vabariigi kuulsusetu lõpp
11. juulil ilmus Jörgenseni sulest järjekordne ilukõneline teadaanne, milles ta kuulutas end “Islandi valitsejaks ja eestkostjaks”, aga mis oluline – seda vaid “kuni korralik valitsus on paika pandud”. Seega kukutas ta sisuliselt mõnevõrra revolutsioonilisel teel (mitte päriselt, sest “altpoolt” masse ei olnud) monarhia ja oli asutamas iseseisvat, näiliselt Briti krooni kaitse all olevat vabariiki! Isegi riigile omased tunnused – lipp ja “sõjavägi” – olid olemas.
Revolutsioon lõppes napilt kahe kuu pärast, 19. augustil, kui Reykjaviki sadamasse jõudis Briti sõjalaev Talbot. Laeva kapten Alexander Jones lasi asevalitseja Trampe vabaks ja käskis kaupmeestel tagasi Inglismaale purjetada. 22. augustil kirjutasid Jones ja Phelps taanlastega alla kokkuleppe, et kõik Jörgenseni proklamatsioonid ja tegevus on õigustühised. Kolm päeva hiljem purjetas Margaret & Anne kodu poole, sealjuures oli endine asevalitseja Trampe sunniviisiliselt seebikaupmehe laeva pardal, Jörgensen aga Orioni, Trampe laeva pardal.
Inglismaal arreteerisid britid Jörgenseni, kuid mitte Islandi riigikorra muutmise pärast, vaid härrasmehe ausõna rikkumise pärast. Oli ta ju formaalse sõjavangina lubanud Inglismaalt mitte lahkuda!
Vanglast Briti spiooniks Euroopas
Vanglas oli ta sunnitud aega viitma igat masti põhjakihiga. Viie nädala pärast, kui ta viidi üle sõjalaevale teiste sõjavangide juurde, oli ta juba väljakoolitatud kaardimängupettur.
Vaatamata taanlaste tungivatele nõudmistele ta välja anda, keeldusid britid seda siiski tegemast. Veel enamgi – Jörgensen lasti mõne aja pärast vabadusse, kuid kirgliku hasartmängurina langes ta uuesti kõrvuni võlgadessse, jõi ja laaberdas ning jäi ka kaardipettustega vahele. Oma võlgu maksis ta harva ja sattus üha uuesti vanglasse. Järgnesid jällegi laenud, pummelungid, hasartmängud ja vangla.
Vaid tänu pimedale juhusele õnnestus tal uuesti võimudele silma jääda. Ta väitis, et teab midagi ameeriklaste ja prantslaste väidetavast ühisest salaplaanist koloniseerida Austraalia. See juhus pööras Jörgenseni elus 1815. aastal uue lehekülje. Temast sai Briti spioon Mandri-Euroopas.
Prantsusmaal oli ta rahatu ja tegutses peamiselt ettejuhtuvatelt inimestelt raha välja petmisega, kuid Saksamaale jõudes ootas teda tasu. Berliinis oli tal käsi kullas ja elu nagu pillerkaar. Kõik ta arved maksti kinni. Ta suhtles väljapaistvate inimestega, sealhulgas kohtus ta Goethega. Jörgensen muutus laisaks. Ta ei vaevunudki enam mingeid ülesandeid täitma. Eks brittidel sai ka sellest villand ja raha enam ei tulnud.
Berliinist rändas ta edasi Dresdenisse, kus hakkas jälle aktiivselt mängupõrguid külastama. Lõpuks pidi ta linnast võlgade pärast jalgsi põgenema ja jälle spioneerimisülesandeid tõsiselt võtma. Ilmselt õnnestus tal midagi teada saada, sest Hamburgis sai ta taas rahapataka. Nii jätkus see veel paar aastat, kuni ta 1817. aastal Londonisse naasis.
Hasartmängusõltuvusest ja kaardimängupettustest ei suutnud ta aga vabaneda. Ikka ja jälle sattus ta vanglasse ning nüüd juba mitte n-ö härrasmeeste vanglasse, vaid jäledasse urkasse Newgate’is. Milline mandumine! Ent jällegi töötas ta end üles – ta sai tööd sanitarina.
Mõned aastad hiljem lasti Jörgensen vabadusse tingimusel, et ta pühib Briti saarte tolmu jalge alt veel enne, kui kuu läbi saab. Loomulikult ta seda ei teinud ega loobunud ka ühestki oma vanast halvast harjumusest. Aasta hiljem, 1822. aasta oktoobris, kui avastati, et ta on ikka Suurbritannias, pandi ta uuesti kinni ja mõisteti surma. Ent sellega ta elutee siiski ei lõppenud. Jällegi naeratas talle õnn ja võllas asendati asumisele saatmisega. 1825. aastal topiti ta laeva peale, mis viis kurjategijad New South Walesi, kuid tal õnnestus kuidagi korraldada nii, et ta sattus laevale, mis seilas pättidega Tasmaaniasse Austraalia külje all. Meenutagem – oma paljulubava karjääri alguses tegeles Jörgensen just sellega, et kaardistas Austraalia rannikut ja valmistas selle koloniseerimist ette. Nüüd noppis ta oma n-ö töö vilju. Taas kord suutis ta end ülemustele tõestada – ta sai laeval tööd arsti abilisena ja kapteni nuhina!
Jörgenseni noorusretkede päevist oli Tasmaania tundmatuseni muutunud. Nüüd oli seal 8000 elanikuga linn. Ent vahe nagu nuga, suutis ta ka Tasmaanias enda vastu lugupidamist äratada. Kaasa aitas soovituskiri laeva kaptenilt. Briti võimude kohalik esindaja andis talle sisuliselt armu. Ta pandi tööle ärakaranud vangide kinnipüüdja ja vangide järelvaatajana. Hiljem sai ta politseinikuks ja abiellus naisega, kes oli enesestmõistetavalt samuti endine vang. Nii veetis ta oma elu viimase faasi.
* * *
Jörgensen – Islandi iseseisvuse vanaisa?
Paistab siiski, et Jörgenseni peakolus oli peidus ka muud peale mania grandiosa. Vananev riigivallutaja hakkas filoloogiks! On tähelepanuväärne, et tema tööde hulka kuulub näiteks tasmaania aborigeenikeele dialekti uurimus ja sõnaraamat. Ta kirjutas ka osalise autobiograafia ja oli vahepeal kohaliku ajalehe peatoimetaja. Ehk on paratamatu, et resigneerunud mees hakkas elu lõpul ka kõvasti jooma.
* * *
Tõeline rahvuskangelane
Askur Alas: Islandlased, kelle Jörgensen oli talveunest üles raputanud, teda ei unustanud – ta muutus vaat et rahvuskangelaseks.
Just Jörgensenist arvatakse olevat inspiratsiooni saanud noored islandi üliõpilased Kopenhaagenis, kes panid aluse Islandi rahvuslikule liikumisele. Noorte rahvuslaste tegevuse tulemusel taastati 40 aastat pärast Jörgenseni lahkumist, 19. sajandi keskel parlament – Altingi. Taanlased olid selle kümme aastat enne Jörgenseni saabumist likvideerinud kui mittevajaliku. 1874. aastal andis Taani kuningas islandlastele oma põhiseaduse, 1918. said nad autonoomia ja 1944 kuulutasid välja täieliku iseseisvuse. Niisiis, pole sugugi välistatud, et algtõuke Islandi iseseisvusele andis kurikuulus Jörgensen.
Islandlased nimetavad Jörgen Jörgenseni siiani hundadagakonungur’iks – Koerapäevade Kuningaks. Seda sellepärast, et tema lühike võimuaeg langes kokku “koerapäevadega”. “Koerapäevadeks” (dies caniculares) nimetatakse tavaliselt ajavahemikku 13. juulist kuni 23. augustini. Nimetus pärineb vanadelt kreeklastelt, kes sidusid kesksuve palavat aega Siiriuse ehk “Koeratähega”. (Islandi rahvasuu pakub ka muid selgitusi. Näiteks arvati, et koerad söövad sel ajal rohtu, võib-olla sellepärast, et vahetult enne seda on aeg, kui koerad teevad rasket tööd, ajades sadu, isegi tuhandeid lambaid mägedesse suvesöömale. Lääne-Islandil seostatakse seda aega aga delfiinide ehk “koerakaladega”, kes pidavat end sel ajal nii rasva õgima, et ei näe enam midagi ja ujuvad kaldasse – siis oli neid kerge püüda. Igal juhul Koerapäevade Kuningas ta on.)
Tasmaania vangide kuningas
Ent ka Austraalias pole ta unustuse hõlma vajunud. 2003. aastal nimetati Jörgenseni talle pühendatud Austraalia telesaates “Tasmaania vangide kuningaks”. Ühes sealses entsüklopeedias kirjeldatakse teda kui “siniste silmadega pikka viikingit, võllarooga, keda oli puudutanud geniaalsuse säde”. 1954. aastal Austraalias ilmunud 480 lehekülje paksuses raamatus “The Viking of Van Diemens Land. The stormy Life of Jörgen Jörgensen” (Van Diemeni maa viiking. Jörgen Jörgenseni tormiline elu) kirjutavad autorid Frank Clune ja P. R. Stephensen, et ühest küljest oli mees nagu kümme sajandit sündimisega hiljaks jäänud viiking, teisest küljest aga vabameelne mõttemeredel seikleja, kes sündis liiga vara (võimalik, et pisut hiljem oleks ta aidanud korraldada “korraliku” revolutsiooni altpoolt).
“Ükskõik, kas ta puhkab nüüd Valhallas, kristlikus paradiisis või mõnes kaugmeresõitjate pelgupaigas, võib ta rahul olla – ta kasutas täielikult ära kõik maise elu pakutud võimalused,” kirjutavad austraallastest autorid. Selles võib ilmselt kindel olla. Koerapäevade Kuningas varises Tasmaanias manalasse 20. jaanuaril 1841, kui ta oli elanud oma 61 aastat värvikamalt kui enamik meie hulgast seda kunagi teha suudab.
* * *
Kes oli Jörgen Jörgensen?
Tsiteerime James Francis Hogani raamatu (ilmunud 1835) pealkirja: “The Convict King. Being the Life and Adventures of Jorgen Jorgensen, Monarch of Iceland, Naval Captain, Revolutionist, British Diplomatic Agent, Author, Dramatist, Preacher, Political Prisoner, Gambler, Hospital Dispenser, Continental Traveller, Explorer, Editor, Expatriated Exile, and Colonial Constable”.
Ehk siis (mõningaste korrektsioonidega): vangide kuningas, Islandi isevalitseja, meresõidukapten, revolutsionäär, Briti luureagent, kirjanik, dramaturg, jutlustaja, poliitvang, hasartmängur, sanitar, maailmarändur, maadeavastaja, lehetoimetaja, küüditatu, politseinik.
* * *
Jörgen Jörgenseni esimene “proklamatsioon” pärast võimu haaramist
1. Igasugune Taani võim Islandil on lõppenud.
2. Kõik taanlased või teised isikud, kes on seotud Taani kaubajaamadega, peavad oma kodudes püsima ja oma nägu tänaval mitte näitama, samuti ei tohi nad üksteisega ühendust pidada ei kirjalikul ega suulisel moel, välja arvatud siis, kui neil selleks luba on.
3. Kõik Taani ametimehed peavad püsima rahulikult oma majades ning nende kohta kehtivad samasugused tingimused nagu eelmises punktis kirjas.
4. Eranditult kõik relvastus, nagu püssid, püstolid, pistodad, mõõgad ja püssirohi, tuleb viivitamatult ära anda.
5. Kui keegi elanikest, ka naised või lapsed, hakkavad ilma vastava loata taanlaste sõnumitoojateks, karistatakse neid kui võimu vaenlasi. Sellegipoolest, kui laps ei teadnud, et ta pani toime seaduserikkumise, karistatakse lapse asemel isikut, kes ta sõnumitoojaks värbas.
6. Kõik avalikus kasutuses olevate hoonete, samuti eraomanduses olevate ladude ja poodide võtmed tuleb ära anda. Kõik raha ja väärtpaberid, mis kuuluvad kuningale või isikutele, kes on seotud Taani kaubajaamadega, tuleb paigutada luku taha ja vastavad võtmed üle anda. Samal viisil tuleb talitada kuningale või Taani kaubajaamadega seotud isikutele kuuluvate raamatupidamisžurnaalide, arvete ja muude dokumentidega.
7. Selleks, et need nõudmised täita, antakse teile Reykjavikis 2,5 tundi, Hafnarfjörduris 12 tundi ja kaugemates piirkondades nii kaua, kui on vajalik.
8. Kõik kohalikud, lapsed ja naised, kes iganes nad on ja keda see puudutab, kõik kohalikud ametnikud – ei pea midagi kartma, ja neid koheldakse parimal võimalikul viisil, tingimusel, et nad ei riku eespool nimetatud käske.
9. Kui nimetatud käskudele allutakse kohe ja täielikult, hoidutakse sellega tarbetutest probleemidest ja verevalamisest, aga kui üks või teine, kes iganes see on, käitub teisiti, kui siin kirjas, siis võetakse ta esimesel võimalusel kinni, antakse sõjaväekohtu alla ja lastakse kahe tunni jooksul maha, kui ta on reegleid rikkunud.
10. Kui kõike eelpoolöeldut järgitakse, antakse välja järgmine avalik teadaanne, millest islandlased saavad tõenduse, et siin pole mingit teist eesmärki kui Islandi enda huvid, ning et see on ette võetud üksnes kindlustamaks rahu ja õnne, mida islandlased pole viimastel aastatel tunda saanud.
11. Seda teadaannet tuleb kirjalikult paljudes kohtades levitada, et kohalikud saaksid teada, et midagi nende vabaduse piiramiseks ette ei võeta ega nendele ka mingit kahju ei juhtu. Kui keegi saab tõendada, et keegi on tegutsenud selle teadaande vastaselt, saab ta 50 riigitaalrit.
Reykjavíkis 26. juunil 1809
Jörgen Jörgensen
|
 TAGASI
 TRÜKI ARTIKKEL
 SAADA SÕBRALE
|
|
|
