|
|
NU Performance/NO Performance?
Keiu Virro , 12/2009
III NU Performance’i alapealkirjaks oli “Recycle Pop” ehk popi taaskäitlemine. Ja seatud eesmärk – jõuda taaskäitluse käigus uute kõrgusteni – kõlab trükisõnas hästi. Nii arvab Keiu Virro. |
Aga – performance’id olid küll eripalgelised, ent suures osas oma eripalgelisuses üksikuna võttes üsna ühekülgsed. Igasugused peavoolule alternatiivi pakkuvad nähtused kunstis on tervitatavad ja nii on ka see konkreetne festival tervikuna õige just selles ajas ja kohas (ja nii juba mitu aastat järjest), aga etteasted eraldi – võib-olla mitte nii väga. Hoolimata sellest, mida järgnevalt absoluutselt subjektiivselt arvama hakkan, tahaks selliste ürituste publiku seas näha veidi enam ka n-ö inimesi tänavalt. Kanuti Gildi saal oli eelkõige täidetud EKA tudengitega, kellest jäävaid tühimikke täitsid näitlejad (kellest suurem osa kadus küll pärast esimese päeva esimest performance’it ja enam tagasi ei tulnud).
Aga etteastetest. Näiteks. Erkki Luuk ja atavistid ja tund aega “Puu teed,” mille puhul internetist loetud kirjeldus pakkus mulle igas mõttes oluliselt enam kui see, mida lõpuks laval nägin. Või noh, õigupoolest ei näinud ma 50 minutit mitte midagi – pilkases pimeduses kostis ürgaegse olevuse lõputu atmosfääri loov joga. Ehk siis teatav narratiiv ja sama palju miskit, mille kohta kuulsin kuskilt kõrvaltoolilt: “No kui üks rögin veel peaks kostma…” Muidugi kostis. Samas, pärast etteastet sattusin kuulma kedagi esinejale mainimas “Suurrrepärane!”. Kas aru ei saa nüüd siis see lähedusest kostunud kurtja, nähtu/kuuldu kiitja või taandub kõik lõpuks ikkagi tõlgendusvabadusele? Olgu öeldud, et viimased kümme minutit etteastest olid siiski omamoodi hirmus võluvad. Vihjeks – hämar valgus ja retuusides ringiroomav chaneldior.
Lotte Jürjendal ja Katrin Ratte bändist Stella esinesid muusikaliga “Sequoia”. Lavale toodud pastell-lilla poni oli muidugi tore. Tüdrukud on aga ühes kohustuslikult veetleva naiivsusega oluliselt mõjuvamad reaalses kontsertolukorras. Kontserdi valamine etenduse vormi = tüdrukute viskamine pea ees tundmatule teatrilavale.
See-eest näiteks Kiwa mõjub tõupuhtalt ja sobib enese loodud keskkonda suurepäraselt. Kas meeldib või ei meeldi, aga teostuse üle ei saa kurta. Samas, nagu näiteks “Sequoia” ja Andres Lõo puhulgi, tundub publikule pealesurutud ühe koha peal istumine kuidagi vale. Kui kunst ikka NII bändiks läheb, ei taha ju leppida lihtsalt vaikselt varbaga taktilöömisega.
ExTRAfINE ehk Marco Laimre, Kati Ilves, Killu Sukmit, Raul Keller tõi lavale loeng-kontserdi täis kuhjadena selget märgilisust, pidevat tegevust ja oli nähtutest tegelikult kõige selgema kontseptsiooniga ning võib-olla ka festivali teema puhul heas mõttes kõige ootuspärasem. Samas, ma polnud ilmselt ainus, kelle jaoks tõmbas pilgu/mõtte muult kulminatsioon, kus laua peal tantsib/teeb spagaati Kati Ilves (Oh yes, you dirty whore!). Sellest tulenevalt ei saa selle artikli põhjal ülejäänud etteaste koha pealt karvavõrdki teadlikumaks.
NU Performance festival/id on algusest peale täitnud eesmärki üsna mõjusa manifestatsioonina, ent nüüd nähtu põhjal leian, et oluliselt enam rõhku võiks ideaalis olla sellel, et (eriti omamaiseid) häid ideid rohkemate tugevate esitustega toetada. Kõik on ju olemas – andekad inimesed, visiooniga korraldajad, mõnus koht. Festival pakub väga palju võimalusi dünaamilisteks, eripalgelisteks, kindlatesse kastidesse paigutamatute ideede rakendamiseks ja erinevate kunstivaldkondade segamiseks, aga tulemus jäi sel korral liiga sageli kuhugi poole peale pidama.
|
 TAGASI
 TRÜKI ARTIKKEL
 SAADA SÕBRALE
|
|
|
