|
|
Neli gō’d pruuni riisi, sojapastaleent ja pisut köögivilja … (1)
Kalju Kruusa , 6/2010
RAHVUSKÖÖKIDE KIRJANDUSLIK AABITS: Jaapani kirjanduses figureerivast köögipoolest kirjutab luuletaja ja tõlkija Kalju Kruusa. |
Huvitav, mida sõid Heiani (794–1185) ajastu jaapanlased? Lugedes toonaste õukondlaste teoseid, selgub ootamatult, et sööki nad peaaegu ei mainigi. Jääb mulje, et jaapanlased ei olnud veel sööki “avastanud”. Sei Shōnagon kirjeldab oma “Padjaraamatus” õukonnaelu pisemaidki seiku ja loetleb küll “südant põksuma panevaid”, “möödunut igatsema panevaid” või “meelepäraseid asju”, mitte aga näiteks “suus sulavaid asju” või “mõnusa järelmaitsega asju”. “Elegantsete asjade” hulgas leiduvad väheütlevad “jäälaastud hortensiasiirupis, uues hõbekausis” ja “väga armas lapsuke maasikaid söömas”. Murasaki Shikibu tuhandeleheküljelise “Genji loo” peategelasele pakutakse “Igisuve” peatüki alguses kaaskondlaste poolt kaks kala: üks ayu ja üks haze, korraldatakse eine vabas õhus jahedate suupistete, sake ja jääveega.
Alamad, ülemad ja ülejäägid
Heiani ajastusse paigutab oma novelli “Maguskartulipuder” (1916) tegevuse Akutagawa Ryūnosuke. Peategelaseks on üks lihtne “viienda seisuse” inimene (goi), kes üle kõige igatseb maitsta maguskartuliputru, mida toona keedeti hortensiasiirupiga ja peeti ülima maitsega roaks, nii et see kõlbas isegi isandate toidulauale. Iga-aastastel vastuvõttudel pakutigi tavaliste ja õlis keedetud riisikäkkide (mochi ja buto), aurutatud merikõrvade, kuivatatud linnuliha, Uji jääkalade (ayu’de), Ōmi kokrede, kuivatatud tai-helveste (ahvenaliste hulka kuuluv kala), soolatud lõhemarja, tulel küpsetatud kaheksajalgade, hiidkrevettide, suurte ja väikeste mandariinide, tsitruste, kuivatatud hurmaade ja muu sellise kõrval ihaldatud maguskartuliputrugi.
Alamatel inimestel oli kombeks süüa ülemate ülejääke. Ainult et külalisi oli alati palju ja putru ei jäänud kunagi üle. Viimaks naeratab goi’le õnn, kui ta ühe tähtsa Fujiwara tühja kaussi silmitseb ja too küsib, kas ta tahtnuks maguskartuliputru maitsta. Too Fujiwara lubab, et goi saab seda putru. Nad sõidavad ta valdustesse Tsurugasse, teekond kestab mitu päeva, seal keedab rahvas tohutu laari putru valmis ja kui goi seda pudrumäge näeb, kaob tal järsku isu, aga ta sunnib ennast hirmunult sööma, ise kartes, et kui ta rohkem sööb, tuleb see tal kurgust üles tagasi, ja kui ei söö, siis kuritarvitab kostitajate lahkust.
Ilus, elegantne ja kole, kohmakas
Meiji ajastul (1868–1912) loobus Jaapan “suletud maa” poliitikast ja muutus lausa maaniliselt altiks võõrmõjudele. See kajastub ilmekalt jaapanlaste söögisedeliski. Kirjanduses minnakse õhinaga retseptide tutvustamiseni, näiteks Murai Gensai romaanis “Gurmaanlus” (1903), kus kaks naispeategelast võistlevad ühe ja sama mehe soosingu pärast. Üks on ilus ja elegantne, tunneb läänelikke toiduretsepte, teine on kole ja kohmakas, kokakunstis keskpärane ja ilmetu. Romaanist sündis lavastuski, teatripublikule pakuti valmistatud roogi maitsta. Murai Gensai üheplaanilise romaani rahvavalgustusliku tooni pöörab naljaks Kōda Rohan novelliga “Haruldaste hõrgutiste võistlus” (1904), kus kuus peategelast ühe toiduainelise raamatu (ilmne viide Gensai romaanile) lugemisest innustatuna otsustavad korraldada võistluse: kes suudab teisi üllatada mõne “tõeliselt haruldase hõrgutisega”. Osalejad peavad valmistama ja proovima kõiki teiste pakutud hõrgutisi, ühtlasi oskama arvata toitude koostisosi. Ebaõnnestuja on sunnitud karistuseks jooma kümme klaasi külma vett, lisaks trahvitakse teda kahe vaadi sakega. Võistlus ise kujuneb maitseelamuste nautimise asemel pigem julguseprooviks: lauale kantakse ahvihuuled, aurutatud kärnkonnad, kuulus Kantoni delikatess, meega toidetud elusad hiirepojad, Prantsuse teod jms. Võistluse käigus selgub näiteks, et päriselt ei olnudki tegu Prantsuse tigudega, neid ei olnud võimalik hankida ja seepärast oldi sunnitud piirduma koduaia tigudega ja surnud tigude kodadesse pressitud nälkjatega jne.
Pimedas ruumis
Samalaadi jabur, aga tõsimeelses toonis kirjutatud teos on kirjandusklassiku Tanizaki Jun’ichirō varajane novell “Gastronoomiaklubi” (1919). Peategelasteks on viis härrat, kes täidavad oma külluslikku jõudeaega gastronoomiliste otsingutega. Jaapani toidust sai neil villand, lääne köögis polnud enam midagi uudset ja isegi hiina toit hakkas neile tunduma puhta vee magedusena. Klubi liikmete jaoks seisneb kokakunsti tõeline võlu koostisosade tabamatuses ja maitsete eristamatuses, midagi peab alati jääma hämaraks.
Toidu maitsmine ei toimu ainult keelega, vaid kõigi meelte koostöös. Toidu loomulikku maitset tuleb segada ja tugevdada kunstlike võtetega. Näiteks istuvad klubi liikmed neile tundmatu toidu ootel pimedas ruumis, et meeled võimalikult tundlikuks muutuksid. Ühe roa söömiseks on eelnevalt vajalik einestajate näo nii välis- kui seespidine hõõrumine salapäraste naisekätega: järgnevalt manustatava singi maitse omandab niimoodi erutuse toimel suhu valgunud sülje meki ja hiinakapsale lisandub naisesõrmede kõrvalmaitse.
Päevanorm ja tegelikkus
Budistist põllupidaja, teadlane, õpetaja, kirjanik ja luuletaja Miyazawa Kenji, kes tundis, et “üksikisik ei saa olla õnnelik, kuni kogu maailm ei ole õnneni jõudnud,” kirjutas muuhulgas kiiksuga jutustusi, neist tuntumaid on “Tellimusterohke restoran” (1924). Kaks pühapäeva-jahimeest leiavad mägedest kummalisel kombel ühe lääne stiilis restorani, mis on pealegi tasuta. Kujuneb aga nii, et restoranis tuleb pigem enesel hulganisti tellimusi täita: ennast kreemiga kokku määrida, äädikat pähe valada, soolaga sisse hõõruda, mida need linnavurled heauskliku õhinaga teevadki. Lõpuks selgub, et nad on hoopis ise toiduks mõeldud. Tänu viimasel hetkel saabuvatele jahikoertele siiski pääsetakse, tagasiteel Tōkyōsse ostavad nad paar lindu jahisaagiks, sest metsas neil jahiõnne ei olnud.
Miyazawa Kenji kuulsaim luuletus on omakasupüüdmatust ja piskuga leppivast inimesest, milline ta tahaks olla: sööb päevas neli gō’d pruuni riisi, sojapastaleent ja pisut köögivilja. Sõja ajal ja järel sobis see luuletus oma vähenõudlikkuse eetika poolest väga hästi ajastu nõuetega, ebamugavust tekitas ainult tõsiasi, et mainitud 4 gō’d (ligi kolmveerand liitrit) ületas sõjajärgse okupatsiooniaja ametlikku päevanormi ja tsensori nõudel muudeti see toonastes õpikutes 3 gō’ks (veidi üle poole liitri).
Vaesele ajale kohane
Dazai Osamu peateoseks peetav romaan “Loojangupäike” (1947), mis käsitleb äsja sõja kaotanud Tõusva Päikese Maa aadelkonna langust, algab söögilauastseeniga, kus tütar on keetnud toidutalongide eest saadud Ameerika purgihernestest supi ja ema sööb oma imetlusväärsel, lauakombeid eiraval viisil, kusjuures tütre arvates teeb ta seda sellise loomupärase elegantsiga, mida keegi reegleid järgides matkida ei suudaks. Ema ei kalluta süües ennast kergelt laua kohale, vaid istub sirgeselgselt ja pea püsti, vaevalt taldrikut vaadates, lusikas paremas käes, ja kannab suppi oma suhu “pääsukeste kombel”, kergelt ja osavalt. Supi lõpetanud, söövad nad lisaks mõned kuivatatud merevetikasse keeratud o-musubi’d (teise nimega o-nigiri’d, kokkupressitud riisipallid). Toiduvalik on vaesele ja süngele ajale kohaselt kasin.
Mullimajanduse kõrgaeg
Jaapanlaste tänapäevaseid toitumisharjumusi kajastavad tõetruult “mullimajanduse” kõrgajal ilmunud Yoshimoto Banana lühiromaan “Köök” (1988, e. k 2003, tlk Kati Lindström) ja Tawara Machi tankakogu “Salati aastapäev” (1987). Menukite keskmes on inimtunded, armastus, üksildus, aga söömine saadab inimest paratamatult igas eluolukorras. Olulisi sündmusi tähistatakse söömaajaga, kallile inimesele tahetakse pakkuda erilist maitseelamust, küpsetatakse ise või käiakse väljas söömas. Yoshimoto “Köögis” leiavad väärika koha toidulaual ja seedekulglas näiteks munasupp, ramen-nuudlid, omletid, tenpura, salatid, kroketid, tofu, sojakastmes hautatud juurviljad, kiievi kotletid, magushapu sealiha hiina moodi, hiina pelmeenid, tatranuudlid, sealihapada, tee, kuum purgikohv jms.
Jaanipäev: didaktiline luuletus “Šašlõki valmistamine”
Osada Hiroshi ütleb oma luulekogu “Söögilaud, ainukordne kohtumispaik” (1987) järelsõnas, et söögilaud on see koht, kus inimesed kokku saavad, ja see on koht, kus ollaksegi kohal, puhtas olevikus. Pealkiri viitab 16. sajandi teemeister Sen-no Rikyū põhimõttele teadvustada, et iga kokkusaamine võib jääda viimaseks ja järelikult tuleks iga kohtumist täiel määral hinnata. Käsitletavate toitude nimekiri on pikk, enamiku moodustavad võõrapärased road nagu dōnattsu (sõõrikud), chanpu (iiri kartulipuder), aisubain (saksa moodi seakoodid), buiyabēsu-a-ra-maruseiēzu (provanssaalipärane mereannisupp), toruko-kōhii (türgi kohv), shashirikku (šašlõkk). Sageli on toiduluuletused esitatud retseptilise täpsusega, nii et soovi korral võib proovida järele teha. Jaanipäevaks valmistumise tarvis jäägu juttu lõpetama Osada didaktiline luuletus “Šašlõki valmistamine”.
kõigepealt on su roa jaoks
vaja su
värsket südant,
seda eelkõige.
nõksuks on südame
pesemine
külmas vees hõõrudes.
see eemaldab halva maigu.
puhas süda
hea kööginoaga poolitada.
koorida sibulat ja viiluda.
ja ajada tihedalt
teravasse raudvardasse.
süda ja sibul
panna vaheldumisi.
üle puistata jahuga.
seejärel oma maitsvaks saama pidaval
südamel rahulikult
kuuma keemaläinud praeõliga
potis küpseda lasta.
* * *
Machi 434 tankat
Tawara Machi kogumiku 434 tankast on toiduga seotud tubli kuuendik, seega neli tundi ööpäeva kohta.
täna hommikul “downtown boy” loo saatel joon klaasikest piima
peale tuleb igatsus sinuga kokku saada
õlis sibulaid pruunistades ma ootan su helistamist ja kuni nad muutuvad parasjagu magusaks
juurikapoe ees kell neli pärastlõunal tänase õhtusöögi koostise peale mõeldes olen õnnelik
kas kahe purgi chūhai järel on juba kohane öelda midagi sellist nagu “kuule tule mulle naiseks”?
(“Chūhai” on lühend nimetusest shōchū-haibōru (high-ball). Tegu on kangest alkoholist shōchū’st mullivee ja puuviljamaitse lisamisel valmistatud koksiga, enamasti müüakse seda plekkpurkidesse villitult, sorte on palju, klassikaline on sidruni oma. Muuseas, Tawara “Salati aastapäeva” ilmumise järel täheldati Jaapanis purgi-chūhai müüginumbrite hüppelist kasvu.)
topsisakega imbub mu ihusse rannakioski müüjatädikese elutarkusidagi
see laupäev kulus su ootamise peale
ootamisele kuuluvast ajast naine oma elus toitubki
hamburgerirestorani pingi pealt ülestõusmise kombel kus seda ja teist maha jätan ma mehe
ma tahan süüa ja saledamaks saada ütleb üks reklaam
tahan armastatud olla ja mitte armastada
sel sügiseööl püüan natukesegi olla armunud
verandal veidikese kolletamas petersell
üht armastust kinni püüda suutmata hajameelselt nätsutan suus tükikest ülekeenud lillkapsast
mu ohkamisi ei saa see oluliselt vaigistada kuid proovin viiluda sinki veidike paksemini
“küll aga maitseb hästi” ütlesid sina ja seepärast on kuues juuli tänasest me salati aastapäev
* * *
KÖÖK KIRJANDUSES: MIDA SA PEAKSID VEEL TEADMA
Rahvuslike kirjandusköökide pisisarjas on enne ilmunud:
*Vene köögi põhilised taburetid. KesKus’i peatoimetaja ja luuletaja Juku-Kalle Raid mõtiskleb, milline on vene kultuuris köögi osa ning mis on selle alussambad, õigemini seda toetavad taburetid (KesKus 1/2010).
*“Marie! Der Krehm!” Peeter Helme nopib saksa kirjandusest söödavamaid ja vähemsöödavamaid palasid. Ei teagi, kumba rohkem (KesKus 3/2010).
*Rootsi köök Orm Punasest kuni lohetüdrukuni. Tõnis Arnover loeb, tõlgib ja sööb rootsi kirjandust (KesKus 5/2010).
Edaspidi maitseme kindlasti islandi saagakööki, kööki armeenia kirjanduses, soome kirjanduses pakutavat suupistet jne.
|
 TAGASI
 TRÜKI ARTIKKEL
 SAADA SÕBRALE
 LOE KOMMENTAARE (1)
|
|
|
