|
|
London kutsub: 30 aastat legendaarset albumit (1)
Pickney Tiger pickney.tiger@kes-kus.ee, 6/2010
30 AASTAT TAGASI: 1979 ilmus üks maailma olulisemaid rokkalbumeid. The Clash oli Londoni päritolu punkansambel, kelle mõju maailma muusika arengusse on raske alahinnata. Miks peaks inimene minema poodi ja ostma nende kultusalbumi “London Calling”? Pickney Tiger teab. |
Üks on kindel, ilma ansamblita The Clash poleks meil reggae’t, dub’i, maailmamuusikat ja mitut sorti rokki. Otseselt on Clashist mõjutatud hulgaliselt punkansambleid nagu Rancid või Movement. Kaudselt oli The Clash aga ansambel, kes on mõjutanud maailma muusika arengut. Tulnud kokku Londonis 1970ndate keskel, oli The Clash esimese laine punkbänd. Legend räägib, et nende laulja Joe Strummer nägi kusagil pubis Sex Pistolsi kontserti, pärast mida ta otsustas oma punkansambli luua. Öeldud-tehtud ja muusikaajalukku läkski kvartett Joe Strummer (laul, kitarr), Mick Jones (laul, kitarr), Paul Simonon (bass, laul), Topper Heaton (trummid). Sex Pistolsist erines The Clash ennekõike poliitiliste ja sotsiaalkriitiliste laulutekstide poolest. Naiivsed, jah, ent sõjakad.
Inna di Studio
Paljud inimesed unustavad ära selle, et esimese laine punkansamblid olid noored, muusikute vanus oli kusagil 18+ kandis. Seda imekspandavam on, kui palju head ja unikaalset muusikat need noored gitarreerod produtseerida suutsid. Erand pole ka The Clash. Minu jaoks on kõik nende albumid (peale viimase) muusikaajaloo meistriteosed.
Pärast kahte sirgjoonelist punkalbumit võttis kollektiiv aja maha ja kasutas ära fakti, et plaadifirma Columbia saatis nad oma raha eest korralikku stuudiosse (Wessex Studio). Seal suutsid nad produtsendiks moosida hullumeelse kuulsusega mehe nimega Guy Stevens (endine mod-DJ ja ansamblite Free, Traffic, Spooky Tooth produtsent). Plaadiga kaasasoleval DVD-l on dokumentatsioon Guy Stevensi töömeetoditest. Muusikast hullunud produtsent kappamas mööda stuudiot ringi, pekstes mööblit segamini ning huilates vaimustusest.
Juubel igal viisaastakul
On olemas hulk põhjuseid, miks The Clashi albumit “London Calling” antakse välja juubel-issue vormis iga viie aasta tagant. Kõigepealt ansambli sirgjoonelisus. Eesti hambututele ja selgrootutele nn alternatiivmuusikute-underground-meestele/naistele soovitaks kõigepealt vaadata dokumentaalfilmi “The Future Is Unwritten: Joe Strummer” (soundtrack Eestis müügil). The Clash oli major-plaadifirma all olev staadioniansambel, kes tegi, mida tahtis. See ei olnud kerge. Olla radikaalselt vasakpoolne ansambel ja samas edetabelistaarid, kes esinesid tuhandete inimeste ees – sellist asja polnud enne olnud. Asjade kokkuviimine oli raske. The Clash keeldus loobumast pungi egalitaarsusest ja lasi näiteks alati fänne backstage’i. Nad esinesid festivalidel Rock Against Racism ja annetasid raha vasakpoolsetele organisatsioonidele. Sinna juurde kuulusid aga limusiinid ja luksushotellid. Kõik need sisemised vastuolud on väga hästi välja toodud filmis “Rudie Can’t Fail”.
Sweet Jamaica
“London Callinguga” on selline lugu, et plaadi teeb eriliseks ning unikaalseks muusikaline mitmekülgsus. Enamik ansamblist oli üles kasvanud või koolis käinud Londoni jamaica linnaosas Brixtonis. Reggae ja dub olid tol ajal Inglismaal valgete underground-scene’i muusika numero uno. Reggae tähendas mässu establishment’i vastu ja seda oli reggae’s tol ajal kõvasti (vt filmi “Babylon”). Jamaikalaste teine põlvkond otsis oma kohta briti ühiskonnas. Ühelt poolt rassism ja riigi terror, teisalt järjest vähenev side esivanemate kodumaaga.
Lahenduse pakkus rasta-liikumine (aga see on teine lugu, keda huvitab, otsigu üles Don Lettsi raamat “Dread Meets Punk Rocker”). Jamaikalaste mässumeelsus on valgetele inglise noortele alati imponeerinud ja Strummer ning Jones polnud erand. “London Calling” on reggae, ska, dub’i, blues’i segu punkrokiga. Reggae’t pikkis ansambel oma muusikasse alates esimesest plaadist, ent “London Calling” viib asja uuele tasemele.
Rudie Can’t Fail
Sümbioos on harmooniline ja sellisel kujul pole ükski teine bänd suutnud eri stiilide segamist ületada. Kuulates nimilugu või siis “Clampdowni” või “The Guns of Brixtoni” – sääl pole midagi puudu ega midagi üleliigset. The Clash armastas kaverdada oma lemmiklugusid ja ka sellel plaadil on esindatud reggae (“Revolution Rock”), blues’i (“Wrong ‘Em Byo”) ja rock’n’roll’i (“Brand New Cadillac”) klassikud.
Paljud inimesed (mina kaasa arvatud) on arvanud, et lood nagu “Armagideon Time”, “Lover’s Rock”, “Revolution Time” jne ongi The Clashi kirjutatud ja alles hiljem avastanud ja kuulama hakanud originaale.
Eksperimentaalne punkhoiakuga reggae-label OnU Sound poleks olnud võimalik ilma The Clashita. Müriaad valgeid dub-produtsente ja reggae-DJ-sid ei eksisteeriks ilma äratuseta tollelt Londoni kvartetilt. Hiljem toodi muusikasse sisse Lõuna-Ameerika motiive, inspireerituna vasakpoolsetest revolutsioonidest Nicaraguas ja kus veel. Et selliste tekstidega sellist sümbioosmuusikat tehti major-plaadifirma all, see oli ennekuulmatu! Aga seda lugu saab ka DVD-l ilusasti vaadata.
Lõpetuseks. The Clash on palju enam kui “Should I Stay or Should I Go”. The Clash on institutsioon. Nende muusika on värske ja üllatusi pakkuv isegi sajakordsel kuulamisel. Väike soovitus Eesti muusikutele – pöörake tähelepanu nüanssidele!
|
 TAGASI
 TRÜKI ARTIKKEL
 SAADA SÕBRALE
 LOE KOMMENTAARE (1)
|
|
|
