|
|
Muuseumiöö Narvas ja sada kolmkümmend kosilast
Tanel Mazur , 6/2010
MEIE MEES IDAPIIRIL: Narva apteeker Tanel Mazur kirjutab, kuidas oma vara-uusaegset apteeki suvehooajaks töövalmis seades juhtus nii, et lihtsalt ei viitsinud õhtul koju minna ja jäi Narva linnusesse ööbima. Kas muuseum kummitab? Ja mis seal kummitab? |
Ööbisin. Narva kindluse hoovil, kus on nii minu suvine apteek kui ka igasugused käsitöökojad. Hommikul küsis turvamees täitsa tõsiselt, et kuidas oli, kas tõesti kummitab?
Erandlik aasta Narvas
Maikuus oli muuseumiöö. Siinsamas ajalehes pajatas Mariann Raisma, et pealinnas on niisugused ja veidi teistsugused muuseumid, mis võtavad juba teist aastat järjest ühel õhtul kõik külalised tasuta vastu. Milline fantastiline üritus!
Viis aastat tagasi ühines Eesti idapiiril asuv Narva muuseum ühena riigi esimestest selle vaieldamatult mõjuka üle-euroopalise aktsiooniga – tuua muuseumisse ka need, kes muidu mitte kunagi sinna ei satuks.
Sellel aastal tehti üle riigi põhjalikku statistikat, kohe lendasid välja pressiteated ja niipea, kui muuseumid oma uksed kinni panid, sai selgeks ka üleüldine külastajate arv. Tänuväärt töö igatahes.
Sai isegi käidud (ja saadud ära loendatud) sellel maikuu laupäeval. Sai käidud Narva muuseumi kunstigaleriis, kus läbi aastate on sellel ööl ikka olnud mitu korda vähem inimesi kui muuseumis (linnuses) endas. Sai nauditud vaid selleks päevaks üles pandud näitusi.
Aga see aasta oli Narvas erandlik või siis märgiline. 2200 külastajat kunstigaleriis versus 1500 linnuses. Varem ikka kaks kolmandikku linnuses ja väiksem osa galeriis. Kas masu panebki inimesed vaimsema poole vaatama?
Lugejaskond ja külastajad
Narva muuseumirahvas teab selle aasta kohta pajatada, et kui kunstigaleriist saadeti ukselt tagasi kokku kaks seltsimeest (mõnevõrra liiga purjus), siis linnuses oli pidev häda ja viletsus, sest üks ekspositsioonis asuv rauast kirst sai tarbetult populaarseks pildistamise kohaks. Ikka nii, et tagumik museaalil. Rääkimata ülenapsitanud tegelastest, keda turvamehed välja pidid juhatama.
“Molodoi tšelovek, ne laskaite siski golõi ženšinõ!” kõlas korduvalt nõudlik valvurihääl saalis, kus seisab üks Narva barokse vanalinna ukseportaalide väheseid säilinud pärleid – paekivist palja ülakehaga naisebüst.
Eks sama häda pidid ilmselt kannatama ka teised “suur-muuseumid”, kes pressiteadetes koondusid ikka peamiselt pealinna. Kuid viimase valikud määrab selgelt ära pressi lugejaskond.
Faktitäpsuse kohalt peaks mainima, et Narva ümmarguselt 62 000-st elanikust väisas sellel õhtul muuseumi märksa suurem protsent kui üle-eestilise rekordi omanikku KUMU-t. Riigi suurimasse kunstisaali jõudis 6000 tallinlast. Kuid sedastagem, et pealinnas on ka mitu korda rohkem kohti, mida külastada.
Eelnev ei ole kindlasti mitte etteheide, miks Narva ära unustati. Narvakad on sellega harjunud ja ei pane seda tähelegi, kui, siis omavahelises juturingis. Kuid Eestimaal on niipalju toredaid muuseume, kuhu minna.
Kas siis kummitab?
Võtke suvel aeg maha ja sõitke kuhugi täitsa tundmatusse ning pelutavasse kohta, näiteks Narva. Ostke muuseumipilet ja laske ennast kanda sellel mõttel, mida muuseumi-inimesed on mõelnud, et te võiksite kantud saada. Ärge jooske läbi saalide ja rääkige, et olete seda kõike juba näinud – igas muuseumis või näitusesaalis on midagi, mis on tõesti väärt vaatamist. Lisaks lakitud angerjale ja tolmavale rähnitopisele leiate kindlasti midagi, mis tegelikult meeldib ja korda läheb. See tuleb vaid üles leida.
Murenenud kivi. Roostest puretud mõõk. Kõveraks väändunud ader. Määndunud puuking. Valla pääsenud palvehelmed. Pleekinud foto. Mida iganes!
Kas siis Narva linnuses tegelikult kummitab? Ei tea, mina sellel ajal magasin. Telefon ei levi (ikkagi neli meetrit paekiviseina) ja täielik vaikus. Minu arvates ei kummita. Aga kurat teda teab.
Möödunud muuseumiööl vaatasin ja imetlesin ma hoopis üht pildiraami. See tegi Narva muuseumi kunstigalerii püsiekspositsioonis rippuva Aivazovski maali seitse korda kirkamaks ja sügavamaks. Mitte ainult visuaalselt, mida ta kaheldamatult oli, vaid vaimselt. Sest üks vene abielupaar otsustas muuseumile kinkida väärika raami just selle pildi jaoks.
Tehke järele!
|
 TAGASI
 TRÜKI ARTIKKEL
 SAADA SÕBRALE
|
|
|
