|
|
Kas meie kell on vale? (1)
Aarne Ruben , 6/2010
VANDENÕUTEOORIA AJA NING AJALOOGA: Aarne Ruben kirjeldab saksa ajaloolase Heribert Illigi hüpoteesi aja võltsimise kohta. Illig väidab, et kaks varakeskaegset sajandit – 7. ja 8. – on sõna otseses mõttes müstifikatsioon. |
Heribert Illig on saksa ajaloolane, kes on loonud fantoomaja teooria. Tema hüpoteesiks on, et allikalised, dendrokronoloogilised faktid ja kalendrimõõtmised ei viita sellele, et kogu varajast keskaega Pariisi ediktist 615 karolingide väljatõrjumiseni Ida-Frangi riigist aastal 911 oleks üldse olemas olnud. Frangid olid hõimukonföderatsioon, mis 7.-10. sajandil eksisteeris Reini jõe ümbruskonnas, eriti sellest läänes ja lõunas. Hõimuliitu kuulusid galloromaanid, frangid, alaanid, saksid, taifaalid ja alemannid. Karolingide (Karl Martelli järglaste) aristokraatia kuulus frankide hõimu.
Kuidas aeg “ära kaob”
Heribert Illigi hüpotees vihjab sellele, et kaks sajandit, seitsmes ja kaheksas, on tegelikult Karl Suure müstifikatsioon. Tervet epohhi pole kunagi eksisteerinud. Enamgi veel, kadunud on ka osa üheksandast, kokku kolm sajandit, sest Julianuse kalender ei ole reaalne päikesekalender. Kuna Rooma maksukogujad ei jõudnud aasta jooksul oma tööd lõpetada, siis lisas Caesar Rooma kalendrile kolm kuud, mis paigutas talvisesse pööripäeva selle, mis tegelikult pidi olema kevadisel pööripäeval. Nimelt hakkas kevadisest pööripäevast, 25. märtsist 1584 Euroopa rahvastele kehtima uus ajaarvamine, Gregoriuse kalender. Kuna Gregoriuse kalendri kehtimise eel ei kasutatud täpset päikesekalendrit ja see liideti Caesari kalendrile, siis kõigi aastate lõikes pidi kaduma 404 aastat. Kolm kuud ju on igast aastast eraldi kadunud! Kuhu need sajandid jäid?
Tegelikult asendas Rooma kalendri päikesekalendriga juba Nikaia kirikukogu AD 325. See määras kevadiseks pööripäevaks 21. märtsi ja suviseks 23. juuni. Päikeseööpäevalt võeti arvutustega ära 674 sekundit, et sobitada ülestõusmise astronoomilist aega piiblisündmustega.
See tähendab, et iga ööpäev muutus ühtäkki 10 minutit lühemaks. Ühes kuus kaob niiviisi ära viis tundi, ühes aastas terve ööpäev. Neljasaja aasta jooksul kaob ära üks aasta. Et kalendrireformide käigus on kusagilt aasta ära kadunud, ongi loogiline. Keegi ei saagi otseselt eitada, et oleme ikka alles 2009. aastas.
Võltsitud aeg
Kuna me ei tea täpselt, missugune ajaarvamine oli Julianuse kalendri kehtestamise eel, siis pakub Heribert Illig keeruliste arvutuste saatel, et mingil ajal on üle saja aasta ikkagi korstnasse kirjutatud. Ta argumenteerib sellega, et meil pole andmeid Caesari-aegse talvise ja kevadise pööripäeva täpse kuupäeva kohta. Kui mõlemaid astronoomilise miinimumiga tagasi nihutada, kaotame oma kalendrist kuni paar nädalat. 1284 aasta jooksul aga teeb kaotatud paar nädalat tervelt 128 aastat. “Kas meil on kell vale?” kõlab Heribert Illigi peateose pealkiri (2000).
Eestikeelne Vikipeedia on Heribert Illigi vastu karm: “Tema arvates pole varajast keskaega (614–911) kunagi eksisteerinud. Kõik sellel perioodil toimunud ajaloosündmused on Illigi arvates valesti dateeritud. Valitsejad, kes sellel perioodil elasid, on tema arvates tühipaljas võltsing.
Tema hüpotees pole erilise tähelepanu osaliseks saanud.”
Heribert leiab ka, et Aacheni kabelit ei saadud hakata rajama Karl Suure valitsemise lõpuaastatel, sest selle läbimõõt on 15 meetrit. Idas veel sajand hiljem rajatud kabelite diameeter on kõigest 3,5 meetrit ja Aacheni kabeliga analoogsel ehitisel, Speyeri kabelil Reini ääres küünib diameeter kõigest 7,5 meetrile. Kuid see viimane on ehitatud alles 1050. Kuidas oli võimalik, et ehitusmeister Odo sai nii mahuka kabeli ehitada aastal 792?
Robotpea ja üles tõusvad luud
Illigi niisugused katsed on mõistagi atraktiivsed, sest sisaldavad Caesari erilist vandenõud kogu maailma vastu (Stalin ei olnud mitte ainuke või kuidas?). Kuigi on üldine arvamus, et klassikaline humanistlik kultuur keskaegsete õpetatud meeste hulgas vähe tähendas (v.a Aristoteles), oli Caesari nimel Karolingide kultuuris erilist hõngu. Lõpuks kõlas ju ka Carolus Magnus sama uhkelt kui Caesar. Karl Suurel ei olnud vaja rõhutada, et olemas oli ka 7. sajand, mil Frangi riik oli killustunud võitlevateks riigikesteks, mida juhtisid naiivsed “rändkuningad”. Oli tarvis tõestada, et Karl on peaaegu Juliuse kaasaegne ja mantlipärija. Ja Karl tõestas seda edukalt.
Heribert Illig väitis, et korstnasse kirjutamine oli Karl Suure ja paavst Sylvester II (946–1003) provokatsioon ja konspiratsioon. Paavst Sylvester, kes muuhulgas oli suur leidur (konstrueeris automaatselt töötava robotpea ja paigutas gloobusel peaaegu õigesti põhjapolaarjoone), teinud oma hauaga erilist trikki. Sylvester suri Roomas ja on seal ka maetud. Ta hauale on kirjutatud “Iste locus Silvestris membra sepulti venturo Domino conferet ad sonitum”, mis tähendab, et selles paigas tõusevad Sylvestri luud üles, kui Jumala (pasuna) hääl tuleb. Heribert Illig peab ilmselgeks, et Sylvestri luud ei maetud sinna aastal 1003, kui paavst suri, vaid see pidi olema hoopis paavst Sylvester I, kes valitses aastatel 314–335. Kui keskaegne inimene kirjutas “luud”, siis nii ta ka mõtles ja alles äsja elanud inimese kohta ei kirjutatud kunagi “luud”.
Heribert Illig leiab, et kahe Sylvestri vahelise paavsti ajaline distants on pea 700 aastat, kuid need elud sisaldavad liiga tugevaid paralleele, et kuuluda kahele eri inimesele. Kreeka ja süüria keeles ilmunud apokrüüfilise jutustuse “Õndsa Sylvestri elu” (u 501–508) andmetel sõbrustas paavst Sylvester I suure kristliku valitsejaga (Constantinusega). Ka Sylvester II valis oma sõbraks just nimelt Püha Saksa-Rooma keisririigi imperaatori. Sylvester I olla saanud Lääne-Rooma keisrilt nn Constantinuse kingituse, mida alati käsitletakse ajalooprogrammis, kui keskaega õpitakse. “Kingitus” annab Lääne-Rooma alad paavsti käsutuse alla ja sätestab sealsete imperaatorite sisseõnnistamise paavsti alaks. See rõhutab ka paavsti jurisdiktsiooni Saksa-Rooma keisririigi üle. Küsimus on aga selles, et see just Constantinuse kingitus oli, on kaheldav. Kingile viitavad 8. sajandi allikad, milles paavst manitseb Karl Suurt järgima Constantinuse eeskuju ja allutama ilmaliku riigi maapealsele võitlevale kirikule. “Kuidas võib uskuda dokumenti, mis omandab oma mõju alles sajandeid hiljem?” pärib dr Heribert Illig.
Võltsiti silmagi pilgutamata
Ka teised ajaloolased viitavad sellele, et millegipärast võltsiti Frangi riigi järeltulijates ja Püha-Rooma keisririigis silmagi pilgutamata. Mainzi ja Rooma arhiividest on leitud terve rida võltsdekretaale, mis on omistatud 4.–7. sajandi paavstidele ja Püha Hieronymosele. Võltsija nimetab end Benedictus Levitaks (õndsaks diakoniks) ja tema paavstikirjad ei saanud olla tuntud enne 852. aastat (pühakirja ladina keel, mida võltsija tsiteerib, on liiga uus 4. sajandi jaoks). Kirjade järgi on Benedictus Levita elanud Mainzi peapiiskopkonnas, kus võltsimine kujunes õilsaks ja auväärseks ametiks, lausa kunstiks. “Panen võõra nime alla” – see oli ka hiljem oluline semiootiline protsess. Väga hästi võltsisid Puškin ja Mickiewicz.
Benedictus Levita kirjad pretendeerivad sellele, et Karl Suure riigi eellastel oli mõjuvõimu kõikide paavstide juures. See on oma poliitiliste käsilaste tegude õigustamine.
Heribert Illigi hüpoteesid põhinevad sellel, et me ei tea, mida arvasid vanad roomlased selle kohta, millal omandab päike taevavõlvil maksimaalse kõrguse ja hakkab pärast pööripäeva taas allapoole käima. Aeg on kokkuleppeline ja ajaloos ei saa midagi väita sajaprotsendilise kindlusega. Võib-olla rääkis maiade ettekuulutus siiski midagi 2012. aastast? Ent arvamus, et Tumedatel Aegadel 615–911 avanes tähevärav ja osa sajandeid jäi vahele, meenutab langetõbise vahelejäänud hetki: krambihoo ajal korraks päike enam ei paista.
|
 TAGASI
 TRÜKI ARTIKKEL
 SAADA SÕBRALE
 LOE KOMMENTAARE (1)
|
|
|
